Piparkookide eelkäijateks loevad toiduajaloolased vürtsikaid meekooke, mille valmistamisega tegelesid kaheksa-üheksa sajandit tagasi peamiselt kloostrite asukad. Põhjuseks paljude asjaolude kokkulangemine. Esiteks peeti kloostrites küünlavaha saamise eesmärgil palju mesilasi ja seetõttu kogunes sahvririiulile rikkalikult mett. Teiseks pidid kloostrielanikud nii või teisiti küpsetama leiba, nii igapäevaks kui ka armulauale. Kolmandaks kasvatati kloostriaedades palju vürtse ja maitsetaimi, mida oli käepärane taignasse segada. Neljandaks kasutasid kloostrielanikud maitsetaimi ka raviks, proovides neid pakkuda haigetele ja põduratele võimalikult vastuvõetavas vormis, näiteks leotiste ja küpsetiste koostises.

Vürtsikaid meekooke küpsetati pühakute tähtpäevade auks. Neile prooviti anda ka vastav kuju, kas küpsetise lõikamise, vormi või kaunistustega. Vürtsikate pehmete meekookide küpsetamise tava on paljudes riikides säilinud tänini. Nende küpsetiste puhul oli põhirõhk just vürtsikusel – magusus, ilustused ja välimus taandusid teisejärguliseks. Vürtsid olid maitseelamuste pakkumisel tänuväärseks abiks, kuid vürtsika toidu söömisega loodeti ka nakkushaigusi ennetada. Ehedal kujul vürtside söömine oli aga raskendatud nii vänge maitse kui ka kalli hinna tõttu. Nendest vajadustest sündisid apteekides nii vürtsikompvekid kui ka ürdiküpsised.

Komme küpsetada piparkooke vaid jõuludeks hakkas levima alles XIX sajandil. Siis said lihtrahvale hinnalt kättesaadavaks paljud piparkoogitaina koostisosad (vürtsid, suhkur, või jne), Kuna tänapäevaste piparkookide tava on juurdunud just Briti traditsioonides, siis põhivürtsist ingverist tuleneb ka piparkooki tähistav ingliskeelne nimetus gingerbread.

Allikas: http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/tarbija/piparkookide-kujunemislugu?id=65451774